Mis on lümfiteraapia?
Lümfisüsteem, mis tuksub vaikselt ja märkamatult meie sees omab väga olulist rolli hoida meid tervena. Ilma lümfisüsteemita tursuksid meie kehad üles ja oleksid üleujutatud seiskunud vedelikuga. Lümfisüsteemi laia ulatuse tõttu kehas ei suuda me tihti aduda, et paljud valud ja pinged, madal energiatase või vastuvõtlikkus külmetus- ja nakkushaigustele on põhjustatud loiu lümfisüsteemi ja sellest tingitud nõrga immuunsüsteemi tõttu. Järgnevalt on kirjeldatud lümfisüsteemi anatoomiat, mis juhtub tursete tekkimise ajal, kuidas lümfimassaaž saab aidata ning mõned vastunäidustused lümfidrenaažile.
LÜMFISÜSTEEM
Lümfisooned katavad tiheda võrgustikuna kogu meie nahaaluskude ja ümbritsevad igat meie organit. Kõige väiksemad on lümfikapillaarid, millest 70% on meie naha all. Lümfikapillaarid on väga peene struktuuriga, ühe rakukihi paksused ja on parema kinnitumise eesmärgil tugevdatud seestpoolt elastiini ja kollageeni sisalduva sidekoega. Kui surve vaheruumis kasvab, kas vedeliku suurenemise või naha kerge venituse tõttu, siis vedelik ja kõrgenenud rõhk moonutavad lümfikapillaari seina ning avavad selles klapi. Koevedelik voolab sisse ja alustab liikumist mööda kanalit. Siit alates hakkame me seda koevedelikku nimetama lümfiks. Päevas filtreeritakse läbi lümfisüsteemi 2 – 3 liitrit lümfi. See on väga oluline, kuna aitab eemaldada koevedelikust valgumolekule e proteiine, mis on liialt suured, et läbida verekapillaaride seinu. Lümfikapillaarid on 4 kuni 6 korda suuremad kui verekapillaarid. Proteiinide eemaldamine raku vaheruumist on oluline, kuna proteiinid tõmbavad enesesse vett ja kui neid on ülemäära palju siis põhjustavad kehas turseid ehk ödeeme. Lümfisooned koguvad ära ka surnud rakud, jääkained, bakterid, viirused, anorgaanilise aine, vee ja rasva.
Lümfis leidub ka fibrinogeeni, mistõttu on võimalik lümfi hüübimine. Soolte piirkonnast kogunev lümf on rasvarikas ja piimja välimusega. Lümfisoontes liikudes imendub osa vedelikust kudedesse tagasi, mistõttu lümf muutub südamele lähenedes paksemaks. Lapiku kujuga lümfikapillaarid moodustavad kogu kehas keerukaid võrgustikke, sarnanedes ehituselt verekapillaaridega, ent olles ainetele kergemini läbitavad. Enamasti voolab neis lümf vaid jäseme liigutamisel, seiskumisel lümfivool aeglustub ja lakkab. Sellest tuleneb oht istuva töö tegijatele, kuna nende lümfivool on pikka aega takistatud.
Korraliku lümfimassaažiga võime stimuleerida lümfikapillaaride klappide avamist ja suurendada sel moel lümfi läbivoolu mahtu 20 kordselt. Kuid liiga tugeva survega võime lümfikapillaare ahendada ja kahandada lümfivoolu, samuti võib ülemäärane surve lõhkuda kiude, mis hoiab lümfikapillaare paigal. See on põhjus, miks teiste massaažide süvavõtted on ödeemide ja tursete piirkonnas keelatud. Õnneks taastuvad liigse survega lõhutud kiud tavaliselt 24 tunni jooksul.
Pärast seda, kui lümf on sisenenud initsiaalsetesse ehk algavatesse lümfisoontesse, hakkab lümf liikuma laiematesse anumatesse e kambritesse, mida kutsutakse prekollektoriteks ja sealt veelgi suurematesse anumatesse, mida kutsutakse kollektoriteks. Kollektorite diameeter on 100 kuni 600 mikronit (1µ = 1/1000 mm e 0,001 mm). Nendel anumatel on üks klapp iga 3 – 15 mm tagant, mis lubab lümfil liikuda ainult ühes suunas. Tehes lümfidrenaaži, ei peaks muretsema sellepärast, et lükates lümfi vales suunas kahjustatakse mingil moel oma klienti, sest lümf ei saa kunagi voolata tagasi. Lükata lümfi vales suunas ei ole just eriti efektiivne, kuid see ei tee kliendile viga, kui just ei kasutata liiga tugevat survet aga sel juhul ei ole tegemist enam lümfimassaažiga.
Osa ühest klapist teiseni nimetatakse lümfangioniteks, mida ümbritseb spiraalselt 3-kihiline silelihas. Angion on kui süda – see on tegelikult pump, mis lükkab lümfi edasi. Igas lümfangionis on sensor, mis annab teada venimisest, mis on tekkinud lümfangioni sees ja seejärel annab sensor lihasele käsu kokku tõmbuda. Kokku tõmbudes pigistab spiraalne lihas lümfi järgmisse kambrisse, mis seejärel paisutab järgmist lümfangioni, mis omakorda kokku tõmbub, lükates nõnda lümfivedelikku järjest edasi. Samal ajal kui lümfangion lükkab lümfi edasi, tekitab ta enda järel vaakumi. Osalt selle vaakumefekti tõttu saabki lümf tõmmatud initsiaalsetesse e algavatesse lümfisoontesse. Peenemate lümfisoonte kestades lihasrakud puuduvad, jämedamate lümfisoonte kestades on need aga olemas, mistõttu lümfisooned sarnanevad ehituselt veenidega.
Kui lümfangionid on kord hakanud kokku tõmbuma, põhjustavad nad ahelreaktsiooni, kokkutõmbumise laine, mis hakkab lükkama ja tõmbama lümfi läbi keha. Lümfi voolukiirus on väike. Lümfi tekke suurenemise korral rõhk tõuseb lümfisüsteemi alguses ja lümfi liikumine lümfijuhade suunas kiireneb. Lümf liigub edasi omas rütmis ja seda rütmi on hea toetada rahuliku rütmilise muusikaga. Stimuleerides lümfi voolu ühes kohas võib suurendada lümfi voolu mujal. Teised faktorid, mis võivad kaasa aidata lümfi liikumisele on skeletilihaste kontraktsioon, hingamine, arterite pulseerimine, samuti lümfangionite võime iseseisvalt kokku tõmmata venitusretseptorite märguande peale.
Lümfi panevad liikuma rinnaõõne negatiivne rõhk, kokkutõmbuvad lihasrakud lümfisoonte seinas, samuti lümfisoontega paralleelselt kulgevate veresoonte pulseerimine ja jäsemete liikumine. Lümf liigub soontes aeglaselt, keskmiselt 30 cm/min, kiirus suureneb pärast söömist ja kehalise töö ajal. Lümfivedeliku liikumist parandab eriti hästi just lümfimassaaž. Lümfimassaaži efektiivsus põhineb suutlikkusel aktiveerida venitustele järgnevat reaktsiooni , mis märgatavalt tõstab lümfangionite pulsatsiooni suurendades lümfi voolu soontes.
LÜMFISÕLMED
Lõpuks viivad kõik lümfisooned lümfisõlmedeni. Lümfisõlmed võivad olla väiksed nagu nööpnõela pea või herne ja oasuurused. Kehas on 600 – 700 lümfisõlme, millest pooled asuvad alakehas ja väga suur osa kaelas. Lümfisõlmede läbimõõt on 0,3 – 3 cm.
Lümfisõlmede põhifunktsioon on filtreerida ja puhastada lümfi. Lümfisooned toodavad erinevat tüüpi lümfotsüüte ja seal moodustatakse ka antikehad immunoglobuliinid. Täpsemalt B-lümfotsüütide poolt toodetud erilised valgud, millel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega, milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained. Lümfotsüüdid teevad kahjutuks bakterid ja muud ohtlikud ained kehas olles suur osa immuunsüsteemist. Lisaks viimastele hävitavad baktereid ka spetsiifilised ensüümid. Lümfisõlmed paiknevad kogumitena, millest suurimad asetsevad kaelal, lõua all, kõhuõõne keskosas, vaagnaõõnes, kaenlaaugus ja kubemepiirkonnas.
Lümfisõlmed reabsorbeerivad 40% lümfi vedeliku mahust. See teeb lümfi neis palju tihedamaks. Tiheduse ja filtreerimisprotsessi tõttu pakuvad lümfisõlmed suurimat vastupanu lümfi liikumisele. Lümfisõlmed pakuvad õigupoolest 15 korda rohkem vastupanu, kui lümfisooned ise. Lümfi drenaaž võib kergesti seda vastupanu ületada ja saada lümfi voolama.
Lümf võib läbida enne verre jõudmist mitmeid lümfisõlmi. Lümfisõlmede keerukast urgete süsteemist siirdub puhastatud ja lümfotsüütidega rikastatud koemahl suurematesse lümfijuhadesse (viima- ehk eferentsed sooned), nende kaudu edasi läbi kõhuõõne kulgevasse vasakul asuvasse suurde rinnajuhasse ja väiksemasse paremasse lümfijuhasse, mis mõlemad suubuvad omal poolel asuvatesse rangluuveenidesse.
ÖDEEM
Iga rakk saab toitaineid, hapnikku ja proteiine koevedelikust, mis voolab läbi kapillaaride seinte. Dünaamiline jõududevaheline tasakaal aitab neil toiduainetel esmalt siseneda kapillaaridesse ja seejärel reabsorbeeruda tagasi vereringesse. Proteiinidel on selles suur osa, sest neil on kalduvus imada enesesse vett. See tähendab, et õige kogus proteiine mõlemal pool kapillaaride seinu on olulised hoidmaks kudesid tasakaalus. Kui koevedelikus on liiga palju proteiine hakkab vedelik kuhjuma põhjustades turseid e ödeeme. Lümfisüsteemi roll eemaldada proteiine ehk valke on oluline hoidmaks ära ödeeme. Kui lümfisüsteem muutub loiuks ja aeglaseks või kui see kahjustatud kirurgiliste lõikuste tõttu, mille käigus on eemaldatud lümfisõlmed võib hakata arenema ödeem. Seda tüüpi nimetatakse lümfostaatiline või valgurikas ödeem. Lümfidrenaaž on abiks seda tüüpi ödeemi ravil ja selle kahandamisel, kuna põhjus tuleneb lümfisüsteemi enda alatalitlusest.
Teine ödeemi tekkepõhjus võib olla keha keemilise tasakaalu puudumine põhjustatud maksahaigustest, diabeedist või muudest vaevust ja haigustest. Seda nimetatakse lümfodünaamiline ödeem ja see vajab teistsuguseid teraapia vorme tulenevalt faktist, et see on keemiline tasakaalutus.
NÄIDUSTUSED
Lümfidrenaažmassaaž on põhjalik tehnika, mis aitab suurendada lümfivoolu. Kahjulikud ained eemaldatakse kudedest ja neutraliseeritakse lümfisõlmedes. Lümfivoolu suurendamine stimuleerib lümfotsüütide produktsiooni – vastupanuvõime suureneb, ühtlasi parandab lümfivoolu suurendamine organismi immuunfunktsiooni.
Patsient, kellel on väga suured tursed peaks otsima abi erinevatelt spetsialistidelt – lümfidrenaaži terapeutidelt, sidumisspetsialistidelt ja teistelt terapeutidelt ning arstidelt.
Vajalike teadmistega vastunäidustuste kohta lümfimassaažis ja põhitreeningu baasil võivad aga ka lümfidrenaaži õppinud massöörid parandada klientide enesetunnet ja alandada mikroturseid.
Lümfidrenaaži võiks soovitada klientidele, kes kannatavad madala energiataseme või alanenud immuunsüsteemi tõttu.
Lümfimassaaž on kasulik neile klientidele, kes on saanud spordikahjustusi, pärast esmast ägedat põletikulist haiguse faasi, samuti pärast spordimassaaži või muud süvakudede massaaži. Lümfidrenaaž aitab eemaldada jääkaineid ja vähendada väiksemaid turseid, mis võivad tekkida pärast süvamassaaži. Jätkuv lümfimassaaži rakendamine paranemisjärgus kliendil aitab parandada kudede taastusprotsessi hoides koed nii heas ja terves korras kui võimalik.
Lümfidrenaaž võib anda edu ka haavaarmide puhul, kuna aitab parandada tsirkulatsiooni ja immuunsust. Selle tulemusel lümfivoog ümber haavaarmi suureneb ja kahjustatud lümfisõlmed on stimuleeritud parandamisele, samuti aitab see ära viia toksiine parandades kudede olukorda.
Kui me soovime aidata kaasa terve armi moodustamisele, on oluline mitte lükata lümfi paraneva haavaarmi suunas, mis võib põhjustada liigliha (ehitada üles kollageenkude). Kõik tööd armidega peaks olema tehtud nii, et ei deformeeritaks hiljutimoodustunud armi - armkude ei tohi rebestada. Üks moodus on töötada piirkonnas, mis asub armist kõrgemal (lähimas lümfisõlmede piirkonnas, kust lümfi ära juhitakse). Näiteks peaks lümfiterapeut töötama kaenlaaluste lümfisõlmedega ja käevarre ülemisel piirkonnal suurendamaks lümfivoolu ümber haava, mis asub küünarnukil.
Väljaspool vigastuste rakendusala kasutatakse lümfimassaaži juba pikka aega iluteaduses, kus lümfidrenaažiga parandatakse naha omadusi ja probleeme, eelkõige just näol, kuid häid tulemusi on saadud ka tselluliidiravis. Kui lümf voolab hästi, siis oleks rakke nagu kümmeldud puhta vedelikuga, mis teeb naha värskeks ja elavaks. Meil on kõigil olnud kogemusi tursetega näol, paistetanud tunne ja kottis silmaalused, kui me ärkame hommikul pärast pikaksveninud õhtut. Tavaliselt pärast mõnda aega vertikaalses asendis olemist hakkab meie lümfisüsteem turseid näolt ära juhtima. Hea moodus kogeda lümfisüsteemi tõhusust on sellisel hommikul teha näol mõned lümfidrenaaži tõmbed ja näha, kuidas tursunud koed tühjenevad meie endi silme ees muutes välimuse elavaks ja terveks.
Veel üks levinud kasutusala, kus rakendatakse lümfidrenaaži on vähijärgne ravi. Lümfidrenaaži tehakse naistele, kes on põdenud rinnavähki ning kellel on eemaldatud operatsiooni käigus osa kaenlaaluseid lümfisõlmi. Vahel võib tekkida lõikuse tagajärjel ödeem kätes. Kui paistetus on väga suur ja patsient seotud sidemetega siis on see massaažiterapeutide tegevusulatusest väljas, väiksemate tursete puhul aga saab lümfidrenaaži terapeut teha arstliku järelvale all patsiendile palju head ja kergendada tema vaevusi.
VASTUNÄIDUSTUSED
Suuremas osas on lümfidrenaažmassaaž ohutu. Niivõrd õrna puudutusega on oht vigastada kudesid imeväike. Sellest hoolimata on mõned olukorrad, kus see on vastunäidustatud ja lümfivoolu suurendamine on kahjulik. Tundes mõne kliendi puhul ebakindlust, on hea saada selgust arstilt. Ägeda põletikulise seisundi, pahaloomuliste kasvajate, tromboosi ja südamepuudulikkuse jt südamehaiguste puhul on lümfidrenaaž vastunäidustatud. Vaatame mõnda lähemalt.
Äge põletik on põhjustatud bakterite, viiruste, mürkide või allergeenide poolt. See on täheldatav, kuna koed on kuumad, punased ja valusad, ummistusega kaasneb tihti palavik. Lümfidrenaaž lükkaks ohtlikud ained lümfikanalisse enne kui keha saab võimaluse need fagotsüütide ehk õgirakkude poolt rakuvaheruumis elimineerida. Kui taolises seisundis teostada kliendile lümfidrenaaži, võivad mürgised ained levida kogu kehasse. Sellepärast tuleks oodata mõned päevad kui tingimused ei ole enam akuutsed ja keha on saanud võimaluse puhastada põletikulise piirkonna ning alles seejärel teha lümfidrenaaži.
Pahaloomulised kasvajad on vastunäidustus lümfidrenaažimassaaži tegemiseks hirmu pärast, et kasvaja võib drenaaži tõttu hakata levima teistesse keha piirkondadesse. Tuleb oodata, kuni pahaloomulisus on ravitud ja alles siis hakata tegema lümfidrenaaži.
Tromboos ja veenipõletik on kaks seisundit, mis võivad viia vereklombid liikvele. Tavaliselt on sellise seisundiga inimesed haiglas vere vedeldamisel. Haiglapatsientide massaažiterapeut ei tohiks selliste klientidega töötada. Kui voodipatsiendil paistetab äkitselt jalg ja muutub värvilt sinakaks võib see viidata reiearteri tromboosile. Jalatromboosid tekivad suurema tõenäosusega inimestel, kes on pikemaks ajaks haiglavoodisse aheldatud.
Lümfidrenaaž on suurepärane liitlane ükskõik missuguse terapeudi tööriistakomplektis. Olles vajadusel võimeline suunama lümfisüsteemi, on võimalik kliendi immuunsüsteemi funktsioone märgatavalt parandada. Kui meil on tugev immuunsüsteem siis oleme õnnelikud, tasakaalus ja terved. Manuaalne lümfidrenaaž saab minna sinna, kuhu ei pääse süvakudede ja rootsi massaaž – turses ja paistes aladele. Paradoks on siin selles, et niivõrd pindmisel tehnikal on sedavõrd sügav mõju.
LÜMFISÜSTEEM
Lümfisooned katavad tiheda võrgustikuna kogu meie nahaaluskude ja ümbritsevad igat meie organit. Kõige väiksemad on lümfikapillaarid, millest 70% on meie naha all. Lümfikapillaarid on väga peene struktuuriga, ühe rakukihi paksused ja on parema kinnitumise eesmärgil tugevdatud seestpoolt elastiini ja kollageeni sisalduva sidekoega. Kui surve vaheruumis kasvab, kas vedeliku suurenemise või naha kerge venituse tõttu, siis vedelik ja kõrgenenud rõhk moonutavad lümfikapillaari seina ning avavad selles klapi. Koevedelik voolab sisse ja alustab liikumist mööda kanalit. Siit alates hakkame me seda koevedelikku nimetama lümfiks. Päevas filtreeritakse läbi lümfisüsteemi 2 – 3 liitrit lümfi. See on väga oluline, kuna aitab eemaldada koevedelikust valgumolekule e proteiine, mis on liialt suured, et läbida verekapillaaride seinu. Lümfikapillaarid on 4 kuni 6 korda suuremad kui verekapillaarid. Proteiinide eemaldamine raku vaheruumist on oluline, kuna proteiinid tõmbavad enesesse vett ja kui neid on ülemäära palju siis põhjustavad kehas turseid ehk ödeeme. Lümfisooned koguvad ära ka surnud rakud, jääkained, bakterid, viirused, anorgaanilise aine, vee ja rasva.
Lümfis leidub ka fibrinogeeni, mistõttu on võimalik lümfi hüübimine. Soolte piirkonnast kogunev lümf on rasvarikas ja piimja välimusega. Lümfisoontes liikudes imendub osa vedelikust kudedesse tagasi, mistõttu lümf muutub südamele lähenedes paksemaks. Lapiku kujuga lümfikapillaarid moodustavad kogu kehas keerukaid võrgustikke, sarnanedes ehituselt verekapillaaridega, ent olles ainetele kergemini läbitavad. Enamasti voolab neis lümf vaid jäseme liigutamisel, seiskumisel lümfivool aeglustub ja lakkab. Sellest tuleneb oht istuva töö tegijatele, kuna nende lümfivool on pikka aega takistatud.
Korraliku lümfimassaažiga võime stimuleerida lümfikapillaaride klappide avamist ja suurendada sel moel lümfi läbivoolu mahtu 20 kordselt. Kuid liiga tugeva survega võime lümfikapillaare ahendada ja kahandada lümfivoolu, samuti võib ülemäärane surve lõhkuda kiude, mis hoiab lümfikapillaare paigal. See on põhjus, miks teiste massaažide süvavõtted on ödeemide ja tursete piirkonnas keelatud. Õnneks taastuvad liigse survega lõhutud kiud tavaliselt 24 tunni jooksul.
Pärast seda, kui lümf on sisenenud initsiaalsetesse ehk algavatesse lümfisoontesse, hakkab lümf liikuma laiematesse anumatesse e kambritesse, mida kutsutakse prekollektoriteks ja sealt veelgi suurematesse anumatesse, mida kutsutakse kollektoriteks. Kollektorite diameeter on 100 kuni 600 mikronit (1µ = 1/1000 mm e 0,001 mm). Nendel anumatel on üks klapp iga 3 – 15 mm tagant, mis lubab lümfil liikuda ainult ühes suunas. Tehes lümfidrenaaži, ei peaks muretsema sellepärast, et lükates lümfi vales suunas kahjustatakse mingil moel oma klienti, sest lümf ei saa kunagi voolata tagasi. Lükata lümfi vales suunas ei ole just eriti efektiivne, kuid see ei tee kliendile viga, kui just ei kasutata liiga tugevat survet aga sel juhul ei ole tegemist enam lümfimassaažiga.
Osa ühest klapist teiseni nimetatakse lümfangioniteks, mida ümbritseb spiraalselt 3-kihiline silelihas. Angion on kui süda – see on tegelikult pump, mis lükkab lümfi edasi. Igas lümfangionis on sensor, mis annab teada venimisest, mis on tekkinud lümfangioni sees ja seejärel annab sensor lihasele käsu kokku tõmbuda. Kokku tõmbudes pigistab spiraalne lihas lümfi järgmisse kambrisse, mis seejärel paisutab järgmist lümfangioni, mis omakorda kokku tõmbub, lükates nõnda lümfivedelikku järjest edasi. Samal ajal kui lümfangion lükkab lümfi edasi, tekitab ta enda järel vaakumi. Osalt selle vaakumefekti tõttu saabki lümf tõmmatud initsiaalsetesse e algavatesse lümfisoontesse. Peenemate lümfisoonte kestades lihasrakud puuduvad, jämedamate lümfisoonte kestades on need aga olemas, mistõttu lümfisooned sarnanevad ehituselt veenidega.
Kui lümfangionid on kord hakanud kokku tõmbuma, põhjustavad nad ahelreaktsiooni, kokkutõmbumise laine, mis hakkab lükkama ja tõmbama lümfi läbi keha. Lümfi voolukiirus on väike. Lümfi tekke suurenemise korral rõhk tõuseb lümfisüsteemi alguses ja lümfi liikumine lümfijuhade suunas kiireneb. Lümf liigub edasi omas rütmis ja seda rütmi on hea toetada rahuliku rütmilise muusikaga. Stimuleerides lümfi voolu ühes kohas võib suurendada lümfi voolu mujal. Teised faktorid, mis võivad kaasa aidata lümfi liikumisele on skeletilihaste kontraktsioon, hingamine, arterite pulseerimine, samuti lümfangionite võime iseseisvalt kokku tõmmata venitusretseptorite märguande peale.
Lümfi panevad liikuma rinnaõõne negatiivne rõhk, kokkutõmbuvad lihasrakud lümfisoonte seinas, samuti lümfisoontega paralleelselt kulgevate veresoonte pulseerimine ja jäsemete liikumine. Lümf liigub soontes aeglaselt, keskmiselt 30 cm/min, kiirus suureneb pärast söömist ja kehalise töö ajal. Lümfivedeliku liikumist parandab eriti hästi just lümfimassaaž. Lümfimassaaži efektiivsus põhineb suutlikkusel aktiveerida venitustele järgnevat reaktsiooni , mis märgatavalt tõstab lümfangionite pulsatsiooni suurendades lümfi voolu soontes.
LÜMFISÕLMED
Lõpuks viivad kõik lümfisooned lümfisõlmedeni. Lümfisõlmed võivad olla väiksed nagu nööpnõela pea või herne ja oasuurused. Kehas on 600 – 700 lümfisõlme, millest pooled asuvad alakehas ja väga suur osa kaelas. Lümfisõlmede läbimõõt on 0,3 – 3 cm.
Lümfisõlmede põhifunktsioon on filtreerida ja puhastada lümfi. Lümfisooned toodavad erinevat tüüpi lümfotsüüte ja seal moodustatakse ka antikehad immunoglobuliinid. Täpsemalt B-lümfotsüütide poolt toodetud erilised valgud, millel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega, milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained. Lümfotsüüdid teevad kahjutuks bakterid ja muud ohtlikud ained kehas olles suur osa immuunsüsteemist. Lisaks viimastele hävitavad baktereid ka spetsiifilised ensüümid. Lümfisõlmed paiknevad kogumitena, millest suurimad asetsevad kaelal, lõua all, kõhuõõne keskosas, vaagnaõõnes, kaenlaaugus ja kubemepiirkonnas.
Lümfisõlmed reabsorbeerivad 40% lümfi vedeliku mahust. See teeb lümfi neis palju tihedamaks. Tiheduse ja filtreerimisprotsessi tõttu pakuvad lümfisõlmed suurimat vastupanu lümfi liikumisele. Lümfisõlmed pakuvad õigupoolest 15 korda rohkem vastupanu, kui lümfisooned ise. Lümfi drenaaž võib kergesti seda vastupanu ületada ja saada lümfi voolama.
Lümf võib läbida enne verre jõudmist mitmeid lümfisõlmi. Lümfisõlmede keerukast urgete süsteemist siirdub puhastatud ja lümfotsüütidega rikastatud koemahl suurematesse lümfijuhadesse (viima- ehk eferentsed sooned), nende kaudu edasi läbi kõhuõõne kulgevasse vasakul asuvasse suurde rinnajuhasse ja väiksemasse paremasse lümfijuhasse, mis mõlemad suubuvad omal poolel asuvatesse rangluuveenidesse.
ÖDEEM
Iga rakk saab toitaineid, hapnikku ja proteiine koevedelikust, mis voolab läbi kapillaaride seinte. Dünaamiline jõududevaheline tasakaal aitab neil toiduainetel esmalt siseneda kapillaaridesse ja seejärel reabsorbeeruda tagasi vereringesse. Proteiinidel on selles suur osa, sest neil on kalduvus imada enesesse vett. See tähendab, et õige kogus proteiine mõlemal pool kapillaaride seinu on olulised hoidmaks kudesid tasakaalus. Kui koevedelikus on liiga palju proteiine hakkab vedelik kuhjuma põhjustades turseid e ödeeme. Lümfisüsteemi roll eemaldada proteiine ehk valke on oluline hoidmaks ära ödeeme. Kui lümfisüsteem muutub loiuks ja aeglaseks või kui see kahjustatud kirurgiliste lõikuste tõttu, mille käigus on eemaldatud lümfisõlmed võib hakata arenema ödeem. Seda tüüpi nimetatakse lümfostaatiline või valgurikas ödeem. Lümfidrenaaž on abiks seda tüüpi ödeemi ravil ja selle kahandamisel, kuna põhjus tuleneb lümfisüsteemi enda alatalitlusest.
Teine ödeemi tekkepõhjus võib olla keha keemilise tasakaalu puudumine põhjustatud maksahaigustest, diabeedist või muudest vaevust ja haigustest. Seda nimetatakse lümfodünaamiline ödeem ja see vajab teistsuguseid teraapia vorme tulenevalt faktist, et see on keemiline tasakaalutus.
NÄIDUSTUSED
Lümfidrenaažmassaaž on põhjalik tehnika, mis aitab suurendada lümfivoolu. Kahjulikud ained eemaldatakse kudedest ja neutraliseeritakse lümfisõlmedes. Lümfivoolu suurendamine stimuleerib lümfotsüütide produktsiooni – vastupanuvõime suureneb, ühtlasi parandab lümfivoolu suurendamine organismi immuunfunktsiooni.
Patsient, kellel on väga suured tursed peaks otsima abi erinevatelt spetsialistidelt – lümfidrenaaži terapeutidelt, sidumisspetsialistidelt ja teistelt terapeutidelt ning arstidelt.
Vajalike teadmistega vastunäidustuste kohta lümfimassaažis ja põhitreeningu baasil võivad aga ka lümfidrenaaži õppinud massöörid parandada klientide enesetunnet ja alandada mikroturseid.
Lümfidrenaaži võiks soovitada klientidele, kes kannatavad madala energiataseme või alanenud immuunsüsteemi tõttu.
Lümfimassaaž on kasulik neile klientidele, kes on saanud spordikahjustusi, pärast esmast ägedat põletikulist haiguse faasi, samuti pärast spordimassaaži või muud süvakudede massaaži. Lümfidrenaaž aitab eemaldada jääkaineid ja vähendada väiksemaid turseid, mis võivad tekkida pärast süvamassaaži. Jätkuv lümfimassaaži rakendamine paranemisjärgus kliendil aitab parandada kudede taastusprotsessi hoides koed nii heas ja terves korras kui võimalik.
Lümfidrenaaž võib anda edu ka haavaarmide puhul, kuna aitab parandada tsirkulatsiooni ja immuunsust. Selle tulemusel lümfivoog ümber haavaarmi suureneb ja kahjustatud lümfisõlmed on stimuleeritud parandamisele, samuti aitab see ära viia toksiine parandades kudede olukorda.
Kui me soovime aidata kaasa terve armi moodustamisele, on oluline mitte lükata lümfi paraneva haavaarmi suunas, mis võib põhjustada liigliha (ehitada üles kollageenkude). Kõik tööd armidega peaks olema tehtud nii, et ei deformeeritaks hiljutimoodustunud armi - armkude ei tohi rebestada. Üks moodus on töötada piirkonnas, mis asub armist kõrgemal (lähimas lümfisõlmede piirkonnas, kust lümfi ära juhitakse). Näiteks peaks lümfiterapeut töötama kaenlaaluste lümfisõlmedega ja käevarre ülemisel piirkonnal suurendamaks lümfivoolu ümber haava, mis asub küünarnukil.
Väljaspool vigastuste rakendusala kasutatakse lümfimassaaži juba pikka aega iluteaduses, kus lümfidrenaažiga parandatakse naha omadusi ja probleeme, eelkõige just näol, kuid häid tulemusi on saadud ka tselluliidiravis. Kui lümf voolab hästi, siis oleks rakke nagu kümmeldud puhta vedelikuga, mis teeb naha värskeks ja elavaks. Meil on kõigil olnud kogemusi tursetega näol, paistetanud tunne ja kottis silmaalused, kui me ärkame hommikul pärast pikaksveninud õhtut. Tavaliselt pärast mõnda aega vertikaalses asendis olemist hakkab meie lümfisüsteem turseid näolt ära juhtima. Hea moodus kogeda lümfisüsteemi tõhusust on sellisel hommikul teha näol mõned lümfidrenaaži tõmbed ja näha, kuidas tursunud koed tühjenevad meie endi silme ees muutes välimuse elavaks ja terveks.
Veel üks levinud kasutusala, kus rakendatakse lümfidrenaaži on vähijärgne ravi. Lümfidrenaaži tehakse naistele, kes on põdenud rinnavähki ning kellel on eemaldatud operatsiooni käigus osa kaenlaaluseid lümfisõlmi. Vahel võib tekkida lõikuse tagajärjel ödeem kätes. Kui paistetus on väga suur ja patsient seotud sidemetega siis on see massaažiterapeutide tegevusulatusest väljas, väiksemate tursete puhul aga saab lümfidrenaaži terapeut teha arstliku järelvale all patsiendile palju head ja kergendada tema vaevusi.
VASTUNÄIDUSTUSED
Suuremas osas on lümfidrenaažmassaaž ohutu. Niivõrd õrna puudutusega on oht vigastada kudesid imeväike. Sellest hoolimata on mõned olukorrad, kus see on vastunäidustatud ja lümfivoolu suurendamine on kahjulik. Tundes mõne kliendi puhul ebakindlust, on hea saada selgust arstilt. Ägeda põletikulise seisundi, pahaloomuliste kasvajate, tromboosi ja südamepuudulikkuse jt südamehaiguste puhul on lümfidrenaaž vastunäidustatud. Vaatame mõnda lähemalt.
Äge põletik on põhjustatud bakterite, viiruste, mürkide või allergeenide poolt. See on täheldatav, kuna koed on kuumad, punased ja valusad, ummistusega kaasneb tihti palavik. Lümfidrenaaž lükkaks ohtlikud ained lümfikanalisse enne kui keha saab võimaluse need fagotsüütide ehk õgirakkude poolt rakuvaheruumis elimineerida. Kui taolises seisundis teostada kliendile lümfidrenaaži, võivad mürgised ained levida kogu kehasse. Sellepärast tuleks oodata mõned päevad kui tingimused ei ole enam akuutsed ja keha on saanud võimaluse puhastada põletikulise piirkonna ning alles seejärel teha lümfidrenaaži.
Pahaloomulised kasvajad on vastunäidustus lümfidrenaažimassaaži tegemiseks hirmu pärast, et kasvaja võib drenaaži tõttu hakata levima teistesse keha piirkondadesse. Tuleb oodata, kuni pahaloomulisus on ravitud ja alles siis hakata tegema lümfidrenaaži.
Tromboos ja veenipõletik on kaks seisundit, mis võivad viia vereklombid liikvele. Tavaliselt on sellise seisundiga inimesed haiglas vere vedeldamisel. Haiglapatsientide massaažiterapeut ei tohiks selliste klientidega töötada. Kui voodipatsiendil paistetab äkitselt jalg ja muutub värvilt sinakaks võib see viidata reiearteri tromboosile. Jalatromboosid tekivad suurema tõenäosusega inimestel, kes on pikemaks ajaks haiglavoodisse aheldatud.
Lümfidrenaaž on suurepärane liitlane ükskõik missuguse terapeudi tööriistakomplektis. Olles vajadusel võimeline suunama lümfisüsteemi, on võimalik kliendi immuunsüsteemi funktsioone märgatavalt parandada. Kui meil on tugev immuunsüsteem siis oleme õnnelikud, tasakaalus ja terved. Manuaalne lümfidrenaaž saab minna sinna, kuhu ei pääse süvakudede ja rootsi massaaž – turses ja paistes aladele. Paradoks on siin selles, et niivõrd pindmisel tehnikal on sedavõrd sügav mõju.
